Phuketi kontrastid: puutumata rannast Phuket Towni ja Patongini

Kolmapäeval hakkasime Phuketit avastama kaugemalt kui oma nina alt. Tegime poolepäevase käigu Phuketi pealinna Phuket Towni.

Linn üllatab oma sisukusega, kui võrrelda nii mõnegi teise Phuketi linnaga. Phuket Townil on pikk ajalugu. Linn oli kaupmeeste meelispaik äri ajamiseks juba sajandeid tagasi. Arhitektuuris on näha mitmete kultuuride mõjusid, s.h. Euroopa mõjusid. Tulemuseks on vanalinn, kus kohtab tänavate kaupa värvilisi maju, mõni väga uhke, mõni lihtsam. Lonely Planet ütles, et veel mõnda aega tagasi ei mõistnud kohalikud Phuket Towni vana arhitektuuri väärtust, nüüdseks on ärimehed selle avastanud.

Minu suur lemmik juba eelmisest aastast – üleni roosa pank, kuhu juurde käivad ka roosad pangaauromaadid😀 See on üks suur pangakett, kes on endale sellise imago valinud. Täpsustuseks, roosa on Tais kuninglik värv.
Mis kell on? 🙂 Selle kella järgi sain esimest korda teada, et Tais ei kasutata tegelikult araabia numbrisüsteemi. Nii, nagu neil on oma märgisüsteem keelele, on neil eraldi märgendid ka numbritele. Peale vaadates tundub süsteem mulle mingil põjusel mulle loogiline. Äkki on numbrid lihtsalt tähistatud vastava sõnaga, mis on tai keeles ühe märgendiga väljendatav? Nt number 1 kohale on kirjutatud lihtsalt tai keeles “üks”? Ega ma täpselt ei tea, aga mõtlen valjusti.

Tail on palju ühist ajalugu jagada Hiinaga. Nii kohtab suuremates linnades ikka ka Hiina linnaosi, hiinlaste jaoks olulisi pühamuid ja Hiina uusaasta tähistamine on siin selgelt suurem ettevõtmine kui näiteks Eestis. Külastasime Sang Thami pühamut, mis on 1891. aastal ühe hiina perekonna poolt rajatud ja mõeldud hiinalastele oluliste jumaluste kummardamiseks. Sang Thami peetakse Phuket Towni üheks oluliseks vaatamisväärsuseks.

Lihtsalt kesklinnas jalutades kohtasime üht uhket siga. Tere tulemast, Hiina uusaasta ja sea-aasta!

Phuket Town on teada-tuntud ka kui linn, kus hea toit ei hüüa tulles. Meie suurte toidunautlejatena olime selle üle muidugi rõõmsad. Siin on tõesti palju kõikvõimalikke tänavasööklaid, baare, kohvikuid, lihtsaid pererestorane ja ka tipptasemel restorane, kus on šnitti võetud teinekord ka läänemaailma parimatest tavadest. Lõunat sõime väga lihtsas pererestoranis, kus meil kahe peale ei kulunud isegi mitte 100 bahti. Toit oli väga maitsev. Õhtust proovisime sööma minna ühte totralt odavasse tänavakohta (need on Tais tavaliselt paremad kui mõni valge linaga restoran), aga seal oli paraku toit ikka nii kahtlase maitsega, et me jätsime sisuliselt kõik järele. Nii et võib mõnikord ka alt minna, kuigi lähtusime läbiproovitud tõdedest selle söögikoha valikul.

Selle peale valis Lauri välja kindla peale hea koha Google arvustuste järgi. Suay on Tai mõistes väga kallis koht, Euroopa mõistes harjumuspärane hinnakiri, kui minna mõnda veidi peenemasse kohta sööma. Pearoad olid umbes 12-18 eurot. Aga me ei pidanud selles kohas pettuma. Ma võin öelda, et see on üks parimatest söögikogemustest, mis mul Taimaal on olnud. Suay köögis teeb Euroopas õppinud ja töötanud tailasest tippkokk fusionit ehk segab omavahel ida ja lääne maitseid.

Linguine pasta homaari bisque’iga tomatikastmes, lisandiks krabiliha ja pool grillitud homaari saba.
Sütel grillitud lõhe kollases Chiang Mai karrikastmes Udoni nuudlitega. Ma vist jään igaveseks seda rooga igatsema 🙂

Õhtu lõpetuseks tahtsime ka mõnda baari külastada. Nii sattusime kogemata ühte üsna alalhoidlikku girly-baari 😀 Ma ei saanud sellest enne aru, kui hakkasin vaatama jookide hindu. Miks nii kallid? Siis vaatasin teenindajaid, nende välimust ja käitumist. Lõpuks panin kaks ja kaks kokku😀

Peale seda sattusime ikka tavalisse baari kah, mis kandis nime The Library (raamatukogu inglise keeles). Tõesti, koha põhiliseks sisustuselemendiks olid pikad-kõrged raamaturiiulid, aga raamatud ei olnud päris (kontrollisin 😀). Joogid olid head ja kui me oleks kauemaks jäänud, oleks sellest kohast saanud korralik ööklubi.

Neljapäeval tegime Mai Khao rannapäeva ja reede hommikupoolikul võtsime viimast korda viimast sellest rannast ja üldse kogu Tai hämmastavalt helesinisest veest ja valgetest liivadest.

Imeline!
Üks tore kiil, kes muudkui tiirutas ühe oksa ümber rannas.
Mere äärest tulles täiesti suvalise tee ääres kasvas banaanipuu. Pildil puu viljasaak (tegelikult oli seda kogu puu peal muidugi rohkem). Lopsakas! Vaadates seda, kui palju kasvab arbuuse, banaane, kookospähkleid n-ö eikellegimaal, võib aru saada, miks viljad turul kohati üle mõistuse odavad on.

Peale viimast sulpsu merre läksime uuesti seiklema.

Võtsime kuueks tunniks taksojuhi, kes sõidutas selle ajaraami sees meid sinna, kuhu soovisime. Alustasime ühest kosest, mis seekord tõesti oli selline, mille juurde tuli matkata veidi ja seal sai ujuda. Ehk selline, mida lootsime ka Tup Kaekis kohata, aga ei kohanud.

Meie jaoks oli üllatus, et selles rahvuspargis on ka giboonahvide reservuaat/päästekeskus/vabatahtlike ühendus. Saime tasuta kuulata lühikest loengut giboonahvide loomulikest elutingimustest jm, samuti nende väärkohtlemise põhjustest. Lühidalt öeldes on asi ikka ja jälle turismis, nii nagu nt elevantide ja tiigrite puhulgi. Inimestele pakutakse nendega koos pildi tegemist, nende süles hoidmist ja muud sellist. Aga see kõik ei ole ahvile loomulik, samuti ei ole loomulik talle pidev elu kellegi sülest sülle baaris või mõnes muus meelelahutusasutuses. Suur osa giboonahve jõuavad vabatahtlike juurde kuskil 6. – 7. eluaastal, sest siis on nad lõplikult täiskasvanud ja nende iseloom muutub. Nad saavad suguküpseks, muutuvad agressiivseks ja nunnust “kaisuloomast” pole enam palju järel. Siis on omanikel vaja neist lahti saada. Kahjuks, nagu arvata võib, uus giboonahvike võetakse jälle kuskilt džunglist asemele. Selle jaoks tuleb muideks tappa kogu ahvi perekond, sest muidu ei õnnestuks beebit perelt kätte saada. Kõige markantsem oli kuulda seda, et isegi sealtsamast reservuaadist, kus päästetud ahve aastatepikkuse töö käigus rehabiliteeritakse, uuesti metsikusse loodusesse lastakse ja oma peret looma suunatakse, on varastatud giboonahve.

Edasi käisime vaatamas üht templit, mille üle puhketlased on väga uhked. Phuket tervikuna on teinud viimase 20 aasta jooksul läbi tohutu arengu infrastruktuuris, hoonestuses, teeninduses. Just seda templit peavad nad aga kõige olulisemaks ehitiseks viimase paarikümne aasta jooksul. Ehitusprotsess ei ole tegelikult siiani lõppenud. Peale nii mõndagi templit, mida me oleme Taimaal vaatamas käinud, ei oska mina mitteuskliku eestlasena välja tuua midagi, millest ma juba varem templite kohta rääkinud ei ole. Ehk pisut eriskummaline oli, et sisuliselt templi hoovis asetses suur ja lärmakas turg, kus sai süüa-juua, riideid, meeneid – nagu turg ikka. Aga mulle seostuvad templid eelkõige rahu ja vaikuse, mitte kireva ja käratseva turuga 🙂

Vahele jäid ummikud-ummikud-ummikud Chalongi linnas. Paarisadat meetrit sai sõidetud vist pool tundi. Aga taksojuht oli palgatud ja suund oli võetud Grand Buddhale ehk Suurele Buddhale. Teda nägi juba kaugelt Chalongi all-linnast, nii suur ja võimas on see kuju, mis istub kõrgel Nakkerdi mägede otsas. Ummikute tõttu olime jäänud üsna hilja peale, aga jõudsime sinna õnneks täpselt päikeseloojangu ajaks.

Palju rõõmsaid turiste ja imeilus päikeseloojang.

Buddhasid oli mäe tipus tegelikult rohkem kui üks. Väiksem, üleni kullatud, oli 12 (!) meetri kõrgune. Põhivaatamisväärsus, Suur Buddha, on lausa 45 meetri kõrgune. Ülevalt buddhade kõrvalt avanevad lummavad vaated Chalongile, Katale, Karonile ja Chalongi lahele.

12-meetri kõrgune Buddha, kes kaitseb kõiki nõrgemaid.
See 45-meetrine Buddha vaatab kõrgelt-kõrgelt alla linna peale.

Päeva lõpetuseks tahtsime minna ja vaadata üle kurikuulsa Patongi. Seal ütlesime oma tublile taksojuhile head aega ja sukeldusime kirevasse linna. Kohe, kui tulime takso pealt maha, hakkasime nägema huvitavaid asju. Laiad tänavad, suured ja väga usked ostukeskused, palju restorane ja siis ka väga omapärased reklaamid 😀

Topeltlõug kaob nagu naksti ja naisterahva intiimpiirkonda tehakse reklaami kohaselt pringimaks kümne minutiga, nii et lõunapausi ajal saabki asja korda.
Hiina uusaasta saabumist tähistatakse igal pool. Nähtud ostukeskuse ees oleval väljakul.

Patong on minu meelest turistide linn. Kõik on seal tehtud justkui nii, et turist tunneks ennast ikka kindlasti hästi. Igal pool näeb venekeelseid silte ja venelasi. Restorane on seinast seina, ka vene köök oli esindatud. Kõige selle juures jääb minu arust tohutult puudu autentsusest. Tundub, et kui kohalik elabki Patongis, siis ainult sellepärast, et ta praegu töötab Patongis. Meie pisike unine Mai Khao oli minu jaoks palju autentsem.

Patongi üks põhiline meelelahutus on muidugi Bangla Road. See on tänav, kus küsimise peale saab kõike, mõnikord ei pea isegi küsima ja kõik söödetakse juba ette. Meie Mai Khao majutuse tailannast perenaine soovitas meil oma reis korraldada nii, et me satuksime õhtusel ajal Bangla Roadile. Päeval pidi see tänav olema üsna tavaline, aga õhtul on seis muidugi hoopis teine.

Tänavapilt. Tunne on selline, nagu oleks sisenenud ööklubisse, mis on rahvast puupüsti täis.
Igal baaril on oma tüdrukud tänaval, baaripukkidel inimestega vestlemas ja paljudes baarids teevad need neiud ka postitantsu. Lähed sisse ja ostad joogi ning jõuad lihtsa vaevaga igasuguste kokkulepeteni vajaliku rahasumma eest.

Tänav on paksult täis sisseviskajaid. Nad pakuvad kõike: ping-pong showd, kus naised teevad etendusi küll madudega ja muude loomadega ja üleüldse, variante on väga palju; tasuta jooke; peep showd; tavalisi turistikaupu müügiks jne jne. Tunnistan ausalt, et minul oli raske selle tänava olemusse alguses sisse elada. See võttis aega nii pool tundi ja paar jooki, et ma tundsin ennast seal rahulikult ja suutsin võtta asja sellisena, nagu ta on. Omaette huvitav oli proovida ära arvata, kui paljud tänaval nähtud naistest on päriselt naised naised ja kui paljud on tegelikult mehed. Eristamine ei ole tihtipeale lihtne.

Kokkuvõttes võib öelda, et korra elus tasub sellist asja näha küll. Tais suhtutakse sellesse nii, et on nõudlus ja on pakkumine. Nad ei moraalitse seksturismi ega prostitutsiooni teemal liialt palju. Ametlikult on prostitutsioon Tais keelatud, aga reaalsuses toimub see iga päev ja liialt sellele vahele ei sekkuta.

Kui me öösel kella üheks Mai Khaosse tagasi jõudsime, oli mul hea meel meie väga vaikses elupaigas rahuliku südamega segamatut und magama minna 🙂

Advertisements

Tere tulemast Phuketile: Mai Khao ja Sirinati rahvuspark

Esmaspäeval lahkusime Ao Nangist, et kolida Mai Khaosse, mis asub Phuketi saarel.

Phuket on tehniliselt saar, aga praktikas on ta nii suur ja arenenud ning ühendus maismaaga on ka üle suhteliselt lühikese silla, et teda enam saareks ei peeta. Ka “ko” (tai keeles saar) on nimest ammu välja visatud. Phuket on paljude Tais puhkajate põhisihtkoht. Meie oleme Phuketil esimest korda.

Sõitsime mööda merd Ao Nangist Phuketi ühte sadamasse. Sealt sõitsime edasi autoga Mai Khaosse.

Suur pilt riigi mastaabis: kust kuhu reisisime
Veidi lähem vaade. Reisisime kiikaatriga üle mere, vahepeal olid lühikesed peatused ka tee peale jäävatel saartel.
Pealinn: Phuket Town. Teine oluline asula: Patong, patupealinn, keskus ka kõigeks muuks nagu ostlemine ja söömine, aga hinnad on kallid. Mai Khao: meie kodu sellel saarel, suuruselt võiks võrrelda äkki Lihulaga.

Mai Khao on väike koht, mida ei anna võrrelda nt Phuket Towni või Patongiga. Peamiselt käib elu ühe suure tee ääres, kõnniteed pole. Tee äärest võib peale mõningast otsimist osta 10 bahti eest küpsetatud kanavarda (6 tk kana), 80 bahtiga (2 eurot ja natuke peale) juba korraliku pubiprae (kvaliteetne liha+friikartulid+suur hulk salatit). Siin on imeline rand, lähedal on rahvuspark (Mai Khao rand ongi tegelikult osa rahvuspargist) ja öösel on rahulik uni garanteeritud.

Mai Khao rand meenutab mulle natuke Hiiumaad. Rannal ei kasva palmid, vaid okaspuud (lehised?). Sõltuvalt kohast võib rand olla kilomeetrite kaupa tühi või satub vastu paar-kolm inimest siin – seal. Rannal ei ole ühtki baari, wc-d ega midagi muud, lihtsalt paks kuldne liiv ja tugevalt lainetav helesinine vesi.

Päikeseloojangu lõpp Mai Khao rannal.
See on vaatepilt, mida ei näe nendel populaarsetel randadel, mida me varem külastanud oleme. Päeval kell 2 on rannad rahvast täis, aga mitte Mai Khao rannal.
Hiiglase jalajälg, Lauri tegi😜

Sel päeval, kui me saabusime Mai Khaosse, oli Hiina kalendri kohaselt vana-aastaõhtu. Käisime Mai Khaos ringi ja vaatasime, mida kohalikud sel puhul teevad. Nad olid kogunenud suurte seltskondadega oma koduhoovidesse. Kõik riietuvad punasesse. Pikk laud on kaetud erinevate toidukausikestega. Mitmel pool nägime kas lõkke tegemist või sätiti valmis kodust ilutulestikku.

Järgmisel päeval oli rahvuspüha nagu meilgi 1. jaanuaril. Näha oli, et kohalikud liikusid rohkem ise ringi rannas jm. Meie hotelliperemees (sakslane, 15 aastat Tais elanud koos oma tailannast abikaasaga) hoiatas, et nii mõnigi koht võib sel päeval suletud olla.

Meie külastasime järgmisel päeval rahvusparki. Sirinati rahvuspark koosneb üsna kitsast metsaalast ja kolmest rannast: Mai Khao, Nai Yang ja Nai Thon. Alustasime Mai Khao rannajoont mööda kõndimist, vahepeal tegime pause ja ujusime. Jõudsime välja umbes 4,5 km kaugusele Nai Yangi randa. Eriline on, et see rand asub otse lennujaama taga. Lennukid reaalselt lendavad nii lähedalt üle pea, et võib tekkida sürreaalne tunne.

Pole küll minu foto, aga reaalselt sedasi lennuk maandub. Tegelikult on lennujaama müüril ka hoiatussildid, et lennukid maanduvad, olge ettevaatlikud. Inimesed sellest end kõigutada ei lase, kõik tahavad sellist vaadet korrakski näha. Mõni härra lausa ootas lennukit ja oli valmis iga hetk poseerima, et sõber kaugemalt saaks parima pildi. 🙂

Ranna kõrval kulgevas metsatukas kohtas palju kohalikke inimesi, lapsed mängimas, suuremad lihtsalt istumas ja jutlemas. Ranna ääres kasvasid puud pooleldi õhus.

Üks tore kiik jäi ka meie rännuteele

Õhtupoolikul väljusime rannaalalt ja tegime väikese külastuse Nai Yangi linna. See oli selgelt suurem kui Mai Khao. Sattusime otse ööturule, kus me käisime lihtsalt ringi ja vaatasime kõiki neid värskeid asju, mis seal müüdi. Sellel turul sooja sööki plastlaua taga ei pakutud, ainult plastikkotiga kaasa.

Läksime turust üle tee ühte väga lihtsasse kohta sööma, mis eiras vist küll kõiki standardeid, mis Euroopas ühel söögikohal peavad olema😀 nt kodutud kassid kippusid laua peale söögi kallale. Lõpuks viisin kassile meie kalajäänused, peale seda ta rahunes maha. Inimlikult on muidugi kahju, ta oli alles kassipoeg ja ilmselgelt näljas. Aga ma ei taha teda puutuda, sest oli näha, et päris terve see kass pole. Oma toidu kallale ka teda ei taha. Kuigi sööhikoht oli lihtne, moodustasid tellitud kala ja Larp Moo pluss kaks õlut kokku väga maitsva õhtusöögi ja see oli pagana odav.

Koju tagasi põrutasime tuk-tukiga, mille eest siin tahetakse sageli krõbedat hinda, aga no mis sa teed, see saar on turistide üks meelispaik. Meie sõitsime oma ca 13 km otsa 500 bahtiga (Chiang Mais oleks selle raha eest saanud päris kindlasti pikemalt sõita). Aga kui toitu saab nii hea hinnaga nagu me just olime saanud, siis ehk võib taluda sellist tuk-tuki hinda mõnikord🙂

Unine nädalavahetus ja rahvusvahelised maitsed

Laupäeval ärkasime väga hilja, sest öösel olime mõlemad üleval olnud. Läksime hiljem Railayle randa. Tol päeval nägin seal tohutult ahvikesi turnimas mööda karsti, puid, aedu, mõni jalutas ka maas. Nendega tuleb ettevaatlik olla, kipuvad varastama. Nt ehted, päikeseprillid jms lihtsasti haaratavad asjad läheksid hästi kaubaks. Neid on keelatud toita, selle eest on lausa 1000-bahtiline trahv ette nähtud. Aga tore on looma ja tema käitumist nii lähedalt vaadata. Neil on tõsiselt pikk saba ja väga osavad käed.

Mitut ahvi näed pildil? 🐒

Mõnikord teeb tervis minuga nalja. Rannas hakkas paha, pea valutas ja iiveldama ajas. Võib-olla sain kerge päikesepiste. Läksime koju tagasi, magasin, sõin, võtsin peavalurohtu ja igaks juhuks ka maorohtu. Hakkas parem.

Pühapäeval oli meie Tais oldud aja jooksul esimene selline päev, kus sadas vihma. Keskpäeval oli veel selge, aga 34 kraadi väljas (minu telefoni ilmaäpp väitis, et tegelik tunne on 39 kraadi) lausa küsis vihma, kui mõtlema hakata. Kui siin juba sadama hakkab, siis sajab ikka nagu oavarrest. Maa oli täiesti valge vihmast. Nii see sadu kestis päris mitu tundi hoogudena. Taas hea hetk, kus tegeleda mingite oma asjadega. Lauri luges raamatut ja itsitas omaette kogu aeg, mina kirjutasin blogi🙂

Valge kogu taustal ei ole udu, see on vihm. Paremal on kurikuulus mošee.

Õhtuks läks selgeks ja me kõndisime linnast väljuval suunal. Seal oli veidi teistmoodi kogu tänavapilt, vaiksem. Meie eesmärk oli jõuda kohalikku korea restorani. Lauri tahtis proovida korea barbequed. Ma ei osanud sellest midagi arvata, aga läksime koos restorani sisse. See osutus väga põnevaks kogemuseks.

Esiteks ei osanud me välja lugeda, mida täpselt sisaldab üks ports korea barbequed või kui suur see on. Isegi peale teenindajalt küsimist oli seis veidi segane. Võtsime siis ühe korea barbeque (valida sai mitme liha vahel, me otsustasime veiseliha kasuks) ja korea sushi. Oleks teadnud, kui palju toitu tuleb ühe barbeque portsuga, poleks sushit võtnud. Lauale tuli suur anum, kus hakati meie ees liha küpsetama. Originaalis teeb sööja seda vist ise, aga nad said aru, et me oleme turistid ja ei jaga neid asju päris hästi. Lisaks ilmus kuus kausikest lisanditega lauale ja taldrikutäis salatilehti. Asi käib nii, et salatilehe vahele pannakse igat asja natuke, keeratakse rulli ja süüakse käte vahelt. Liha pluss kõik lisandid oli kokku 350 bahti (umbes 10 eurot).

Liha küpseb. Kaussides on kanalihavorst, sealiha, kurk, vahustatud ja vormitud muna, kimchi (korea marineeritud kapsas), idud, küüslauk ja tšillikaunad.
Nii käib söömine. Peale panen veel punast, üsna mahedalt teravat pähklist kastet, näha paremal.

Tais süüakse kõike lusika ja kahvliga. Lusikal on umbes sama roll nagu meie kultuuris kahvlil ja kahvel on noa eest abitööriistaks. Kahvli suhu panemist ei peeta viisakaks, nagu meie kultuuris ei peeta noa lakkumist viisakaks. Korea restoranis on veel kolmandat moodi söögiriistade kasutamine. Lauale tuuakse lusikas ja pulgad. Mõne aja pärast tõi teenindaja lauda ka kahvli. Ma küsisin talt, et ega te vist muidu seda lauda ei too kui just mõni turist hädas pole. Teenindaja naeris ja noogutas 😀

Korea road olid väga maitsvad ja me jäime kogemusega igati rahule.

Vahelepõikeks lisan pildi ka ühest tai köögi klassikust, millest varem pole rääkinud. Siin kutsutakse seda “morning gloryks”. Tavaliselt praetakse seda pannil vürtsikas leemetaolises kastmes. Seda taime otsides tulevad internetist vasteks erinevad kassitapalised, mida ei sööda mürgisuse tõttu. Aga peale mõnda aega otsinguid jõudsime tulemuseni, et see söödav kassitapp on meile tuntud nimega vesispinat (ld.k Ipomoea Aquatica).

Morning glory ehk otsetõlkes hommikuhiilgus. Süüakse omaette roana või millegi lisandiks.

Too pühapäev oli meie viimane päev Ao Nangis. Otsustasime, et vaatame üle ka kohaliku ööturu Nopparat Thara ranna lähedal. Midagi väga erilist see ei olnud. Aga me polnud varem selles linnaosas käinud, seal oli nii mõndagi teistmoodi.

Võrdluseks. Meie kodutänav, üks linna peatänavatest, on üsna lärmakas ja värvikirev, täis erineva tasemega majutuskohti ja söögikohti alustades lihtsate plasttoolidega kohtadest restoranideni välja. Palju poode, turismireiside müüjaid, massaažisalonge. Kõik on avatud vähemalt kella 23ni. Vahele mahuvad ka nn girly-baarid.

Kui näed sellist silti, siis on asi selge, mis seal baaris tegelikult toimub🙂

Teiselpool linna jäi tänav ühelt maalt õite vaikseks. Teeäär oli täis pikitud luksuslikke hotelle ja restorane. Inimesed tänaval olid ka vaiksemad. Ei mingeid girly-baare. See vist oli piirkond kõige rikkamatele turistidele.

Rahvusvaheliste maitsete päeva lõpetuseks proovisime turul värskelt tehtud sushit. Müüakse ühe tüki kaupa, igaüks paneb oma komplekti ise kokku. Lihtsate makide hinnad olid 10 bahti tk, rikkalikumad (kaetud angerja, lõhe, lendkalamarjaga jne) olid 20-30 bahti tükk. Väga maitsev oli ja saime sushit proovida odavamalt kui Eestis.

Ao Nangi hotellid unetutele

Reedel kolisime uude kohta. Pool päeva läkski selle peale, et The Ri nimelisest muslimihotellist välja kolida (igal hommikul kires kukk akna taga😀, kohati magamine raskendatud), otsida uus majutuskoht (Pop Inn hostel, kuni 500 meetrit ranna poole mööda peatänavat kõndida) ja oodata sinna sisse kolimise aega. Majutuse hinnad Ao Nangis sõltuvad sellest, millega ise lepid. Tegemist on populaarse sihtkohaga, mõnes vaiksemas linnakeses oleks kindlasti ka tipphooajal hinnad taskukohasemad. Üsna hea koha peal asuvas The Moment hostelis oli 4-kohalises toas voodikoha hind 400 bahti (11-12 eurot öö), suuremas narivooditega toas odavam. Kui tahta omaette tuba, kus oleks ka oma vannituba, siis hinnad kerkivad tipphooajale kohaseks. The Ri oli hea hinnaga, 1 öö sellises kohas maksis 1100 bahti ehk umbes 31 eurot öö. Pop Inn oli juba kallim, seal oli üks öö veidi üle 40 euro (umbes 1400-1500 bahti).

Me olime eelmisest kohast kell 11 väljas, kella 12ks olime uues hostelis, vahepeal tuli kella 14ni aega veeta, siis algab check-in. Sellised hetked on head, et näiteks edasisi reisiplaane teha, lennu- ja muid pileteid otsida ning järgmise koha majutus välja vaadata. Või hoopis blogi kirjutada 🙂

Vahepeal viisime esimest korda ka pesu pesumajja. Teenus on mõistliku hinnaga, 1 kg pesu pesemine ja kuivatamine maksis meie valitud kohas 40 bahti. Võtsime tavalise tööaja ehk pesu kätte järgmiseks päevaks. Saab ka kiiremini, aga siis maksab teenus rohkem. Keskmise suurusega kilekoti täis musta pesu sai kuivaks ja puhtaks 80 bahti eest (2-2,5 eurot). Mul olid omad kahtlused, kui hästi nad seda teevad. Et äkki panevad kõik eri värvi asjad kokku ja pesevad kõrgetel temperatuuridel. Valisime välja igaks juhuks ainult tumedad asjad ja need tulid küll väga korralikena tagasi. Julgeksin teinegi kord pesumajja asju viia. Kui pikem reis on ees, siis pesumaja on lausa vaja kasutada, ega ei saa endaga kümmet kohvrit kaasas vedada. Me oleksime ka sellele reisile võinud vähem asju kaasa võtta, kui oleksime kindlalt pesumaja kasutamisega arvestanud.

Pop Inn oli muidu vaba olekuga lahe koht, aga linad-rätikud olid nii plekiliseks kulunud, et vajaksid hädasti terves hostelis välja vahetamist. Me ei osanud ette näha ka seda, kui lärmakas seal on. Kogu tänavamüra kostis tuppa, see ei lakanud ka öösel. Üle tee oli mošee, kus iga hommik kell 5.30 lasti valjuhääldiga nende palvust, mis käib poollauldes. Esimesel ööl olin poolteist tundi üleval peale seda. Isegi koerad tänaval hakkasid ulguma. Jääb üle imestada, miks pool linna kellegi palvust ülivaljult sõna – sõnalt peab kuulma. Üheski teises Tai linnas pole sellist asja veel näinud.

Samas kohe meie hotelli lähedal leidus lihtsalt selliste vaadetega sisehoove. Kujuta pilti, naudid roheluses mägedevaadet ja siis hakkab valjuhääldist midagi karjuma. Seda kuulis ka õhtul, aga siis häiris see muidugi vähem kui varahommikul.

Õhtul käisime kohalikul ööturul söömas. Tollel õhtul sõime ka rotit, mis on lõuna pool tohutult populaarne. Roti on hästi õhuke pannkook, sinna vahele käivad erinevad täidised. Tavaliselt on need magusad, nt banaani-Nutella variant on levinud. Roti valmistamist on huvitav vaadata. Kokal on taignapallid ette tehtud. Siis ta hakkab palli loopima ja mingil moel kloppima. Tundub peale vaadates lihtne, aga ma ei usu, et mul see kohe välja tuleks. Tulemuseks on imeõhuke latakas, mis läheb suurele pannile. Panni peal hakkab kokk kooki varsti kokku voltima, siis läheb täidis peale, siis ta voldib seda veel. Lõpptulemusena jõuab taldrikule umbes 15×15 cm pannkook.

Leidsime ka ühe toreda õllekoha. Vaated olid head, õlu oli käsitöö. Isegi mina leidsin omale marjaõlle, mida nautida.

Liefmansi õlu on klaasis.

Hiljem kohtusime Pop Innis ühe ameeriklasega, hakkasime juttu rääkima. Ta rääkis meile, et Vietnamis olla inimesed vähem sõbralikud kui Tais. Teenindamine pidavat käima nii, et see tehakse ära, sest peab, aga kas ka grammike naeratust sinna juurde käib, seda ei saa kunagi lubada. Nii et tasub rõõmus olla Tai rõõmsameelse naeratuste saatel kulgeva teeninduse üle. Jõudsime ameeriklasega ka Eesti ajaloost rääkida 🙂

Ko Phi Phi tuur: päev mööda vett seilates

Kolmapäeval tegime endale kena rannapäeva Railayl. Mulle tundub, et siinses jaanuari lõpu-veebruari alguse kuumas, päike lagipähe kliimas on kaks varianti, kuidas normaalsus säilitada. Kas päeva kuumemateks tundideks pugeda peitu konditsioneeriga ruumi või minna randa, kus saab iga hetk vees end jahutada. Nii et kolmapäevast midagi seikluslikku rääkida pole. Aga neljapäeval sai rohkem asju ette võetud.

Neljapäeval võtsime ette ühe klassikalise päeva-merereisi. Selliseid reise erinevatesse sihtkohtadesse korraldatakse siin kandis palju. Enamasti algab reis kohe hommikul (nt kell 8) ja tagasi jõuab paat kuskil 4-5 paiku pärastlõunal. Osalejate arv sõltub päevast, aga 10+ inimest reisil on tavaline. Kui tegemist on merereisiga, siis võib see olla nt 4 või 5 saare tuur.

Meie valisime Phi Phi saarte tuuri. See ei tähenda ekskursiooni Phi Phi saartel, vaid pigem Phi Phi kuulsate randade külastamist ja mõne pisema saare külastamist. Meie reis koosnes järgnevast: 1)Bambusesaar, 2)snorgeldamine, 3) lõunatamine Phi Phi Donil Ton Sai ranna lähedal, 4) Monkey Bay (lahesopp, mida ääristavad kaljud, nendel elavad ahvid), 5) Maya laht Phi Phi Lehi saarel (lahesopp, kus väidetavalt filmiti “The Beach” peaosas Leonardo di Caprioga, 6) Dragon Lagoon (laguunirand), 7) Viking Cave (koobas, millele linnud armastavad pesi teha).

Koh Lantal elasime eelmisel aastal nädal aega. Lisasin selle ka kaardile, et oleks ettekujutus kohtadevahelistest kaugustest.

Phi Phi Don ja Phi Phi Leh on kuulsad saared, mida me ometigi ei ole kordagi külastanud, kuigi oleme kahe peale kokku 3 korda Tais käinud. Neid kiidetakse ilu poolest. Samas olen lugenud, et nii mõnigi rand on seal turistide poolt nii ära trööbatud, et korralikku liivaranda enam ei ole alles. Maya lahe rand, mida meiegi külastasime, oli mõnda aega külastajatele suletud, et randa taastada. Phi Phi saared on ka pidutsejate ühed lemmikud. Osad kohad on väidetavalt sellised, et seal öösel magada ei ole võimalik. Nendele randadele ja pidudele muidugi magusat und ei mindagi otsima🙂 Ilmselt nendel põhjustel me polegi sinna seni sattunud.

Bambusesaar ehk Koh Mai Phai meenutas mulle üksikut paradiisisaart. Pisike saar (saab läbi jalutada poole tunniga), paks valge liiv, imeline vesi, kohati kivine, saare keskel džungel. Saar kuulub Phi Phi saarestikku. Mõned hooned seal olid ja turiste oli kõrghooajale kohaselt palju. Hotelli vms magamiskohta seal ei ole (ma ei tea, kas seal võiks telkida, kui keegi peaks tahtma). Aga kui need mõned hooned kõrvale jätta, kujutan täitsa ette, kuidas seal võikski Robinson Crusoe stiilis üksik inimene üksikul saarel olla. Minu isiklikus nimekirjas üks looduslikumalt ilusamaid kohti, mida olen külastanud.

Foto autor on Lauri. Meie meelest kukkus see pilt tal õite hästi välja🙂

Edasi läksime snorgeldama mitte kaugele Bambusesaarest. Kusagil keset vett pannakse paat seisma. Kõik saavad maskid koos toruga pähe ja võivad veealust maailma uudistada. Giid jt korraldajad viskavad tavaliselt vette midagi kaladele süüa (nt tüki arbuusi), siis nad ilmuvad lausa massides veepinna lähedale.

Mina olen veidi imelik ja ei suuda kanda snorgeldamismaski. Võib olla oleks mul lihtsam ainult prille kanda ja hinge kinni hoida. Ehk proovin kunagi. Ma ujusin niisama ringi, aga usu või mitte, ma nägin ka sedasi kalu ja koralle. Vesi on lihtsalt nii selge. Peamiselt nägin pisemaid kollase-sinise värviga kalu, kellelaadseid tavaliselt akvaariumis kohtab. Lauri ütles siiski, et ma jään nii 95% ilust ilma🙂

Koh Phi Phi Donil sõime lõunat buffee-stiilis kohas. Suure saare enda kohta ei saanudki me eriti midagi teada. Kui ilus või kui peosaar ta tegelikult on. Kokku viibisime saarel poolteist tundi iseseisvalt. Sellest pool tundi kulus söömisele. Meile osutati, kuhu poole jalutada, et näha ujumisranda (randusime pigem transpordiranda). Käisime, vaatasime, midagi erilist ei näinud. Oleme palju ilusamaid randu Taimaal näinud. Veel kaugemale jalutada ka ei tahtnud, meile pandi südamele, et paadi peale tagasi tulemisega ei tohi hiljaks jääda.

Edasi läksime Monkey Bay äärde. Rannale meid ei lastud, paadiga sõidutati väga lähedale, nii et me saime vabalt vaadata, mis seal toimub. Ahve olen ma korduvalt ja väga lähedalt näinud ka Railayl. Seal oli lihtsalt huvitav see, et nad olid kogu selle lahesopi ranna omale kodustanud. Randa ümbritseval kaljuseinal oli kümneid ahve, kes osavalt turnisid alla liivale ja siis tagasi kaljule.

Video peale kahjuks väga hästi ei jäänud ahvide toimetamine. Aga sellel pildilgi on näha kahte ahvikest.

Edasi läksime kuulsa Maya lahe äärde. Ka seal ei lastud meid paadist maha, ranna lähedal vees oli takistusriba. Lauri luges, et info kohaselt peaks rand 2018 sügisest taas avatud olema turistidele, aga võta näpust. Näha me seda siiski saime. Linnalegendi tasandil on kuulda olnud korduvalt, er Maya lahe ääres tegelikult ei filmitud “The beachi”, seda lihtsalt räägitakse turistidele, et neid õigest kohast eemal hoida. Minu arvates see rand oli ilus küll, aga mitte erilisem kui näiteks Railay Phra Nangi rand.

Siis viidi meid laguuni äärde. Aga vesi oli liiga madal sel päeval, et sinna päris sisse sõita ja inimesi vette lasta. Giid ütles, et olgu, sõidame teise laguuni äärde. Sinna saime sisse sõita küll, aga vette ikka ei lastud, vist oli liiga palju veesõidukeid seal samal ajal😀

Läksime viikingikoopa juurde. See oligi vahvasti justkui viikingilaeva kujuline. Erilisem osa oli sellel, et koopas teevad pääsukesed omale pesi. Pääsukeste ila vms sekreeti, mida nad kasutavad pesa tegemisel, kogutakse. Sellest tehakse erinevaid tooteid. Eelmisel aastal käisime ühes kohvikus Krabi linnas, kus oli terve vitriin täis kummalisi maiustusi jms, mis tehtud pääsukeste sekreedist. Õiglane turuhind sellele materjalile pidavat olema 50 000 (!) bahti kilo kohta.

Viimase peatusena pandi paat taas seisma ühe koha peal keset vett ja seal saime ujuma. Meil oli selline reisiseltskond, kus suurem osa reisijaid oli Malaisiast ja Hiinast. Minu jaoks on alati olnud huvitav vaadata, kuidas need turistid täisriides vees käivad ja sama kostüümiga suudavad terve päeva veeta. Minule oleks see küll raske. Malaisia naistel on lisaks ka pearätt absoluutselt kogu aeg peas.

Päeva lõpuks sai ka veidi kohalikku kaubandust väisatud. Mida kõike me sealt ei leidnud. Pildid tehtud toidupoodides (supermarket, kus saab ka muud kaupa peale toidu).

Dieedikapsel kanaessentsist
Hobuseplatsenta mask
Hobuseõli mask
Kohalik pea rahvusvilja staatuses olev durian ehk leivapuu vili. Kui see lahti lõigata, leiab seest kollase viljaliha. Meie praegusesse hotelli on keelatud seda kaasa tuua, sest see haiseb nii vängelt. Omavahel öeldes, maitse on tal ka veidramast veidram 😀
Väga maitsvad puuviljad reas: papaia, ananass, draakonivili, apelsin, melon, mangi. Ananass on siin ülitavaline, nagu ka arbuus. Üks terve ananass maksab selles poes 25 bahti (ca 60-70 eurosenti). Draakonivilja kilohind on 80 bahti (2 eurot ja veidi peale), kusjuures arvan, et turult saaks seda palju parema hinnaga. Eestis on sellel röögatu kilohind.
Võtlrdkuseks: kartul, mis on eestlase toidulaual üks kergemini kättesaadavam toiduaine, on siin kallima kilohinnaga kui ükski puuvili – 89 bahti kilo.

Pilti ma ei ole neist teinud, aga poettidel jäävad silma veel kõikvõimalikud valgendavad kreemid-deodorandid-maskid jne ning kummalised karastusjoogid (paljudel neist rõhutatakse, et need sisaldavad kollageeni).

Kus mis asub Taimaal?

Sain väikese vihje, et kaardist võiks olla lugejale kasu. Mõeldud – tehtud.

1.Tai Kuningriik

Siin on näha riik tervikuna. Väga robustsel moel märkisin ära kohad, mida oleme selle reisi jooksul siiamaani läbinud. Bangkok on meil olnud siiani ainult vahemaandumiskoht, aga reisi lõpus veedame seal ka mõned päevad. Chiang Maist Ao Nangini on 1473 km.

2. Krabi piirkond, Ao Nangi linn

Sinise täpi juures asume meie hetkel (Ao Nangi linnas). Piirkonna laiem nimetus on Krabi. Ka piirkonna keskuslinna nimi on Krabi. See asub Ao Nangist ca 20 km lõunas. Korraks olime Krabi linnas (lennujaamas) ka sel aastal tegelikult, kui lendasime Bangkokist edasi lõuna suunal. Eelmisel aastal veetsime Krabis mitu päeva.

2. Ao Nangi lähiümbrus

Lisamärkus: Railay on poolsaar, kuhu ometigi maatranspordiga ei pääse. Ao Nangi rannast Railayle sõidab longtail paadiga 15 minutit. Ühe inimese edasi-tagasi piletihind on 200 bahti. Railay poolsaarel on mitu randa, meie lemmik on Phra Nangi rand. Lääne – Railay rand on ka kena. Ida-Railay rand on pigem transpordisõlm kui ujumiskoht,vesi tundus seal olema üsna reostunud.

Džunglimatk Tup Kaeki rahvuspargis

Teisipäeval olid meie seljad päikesest kergelt põlenud ja tundus tark mõte natukeseks rannast eemale hoida. Otsisin mõnda lähedast rahvusparki, kuhu minna ja leidsin Tup Kaeki rahvuspargi. Asukoht on Ao Nangist ca paarkümmend kilomeetrit, sõitsime sinna songthaewiga. Tup Kaeki mägedelt pidid avanema imelised vaated kogu Krabi piirkonnale.

Jõudsime kohale kell üks ja hea oli, et me tulemist hilisemaks ei jätnud. Selgus, et rahvuspargi raja läbimiseks kulub vähemalt 3-4 tundi, aga kõigil palutakse rajalt tagasi olla hiljemalt kell viis. Kella kolmest edasi ei lastagi enam kedagi rahvusparki rändama. Sissepääs rahvusparki on tasuta, kena oleks pargi haldajatele veidi raha annetuskasti jätta.

Lugesin eelnevalt internetist teiste kogemusi Tup Kaeki rajaga. Esimene pool tundi pidi lihtne olema, edasi pidavat korralik turnimine algama, millega higist nõretav t-särk on garanteeritud. Üsna niisugune oli see kogemus meil ka. Saime alguses valida kahe raja vahel. Üks oli 4-kilomeetrine, teine 3-kilomeetrine. Ei hakanud oma võimeid igaks juhuks üle hindama ja võtsime lühema raja.

Umbes selline vaade on enamuse ajast rajal. Tundub lihtne? Ära lase end petta 🙂 Tee ääres näeb hiiglaslikku kasvu taimi. Mulle jäi silma tricolor, sõnajalg, mangroovipuud ja veel palju taimi, mille eestikeelset nimetust ma ei tea.
Siin oleme ehk raja esimese kolmandiku peal, aga ronimisrõõmu oleme juba kõvasti saanud. Näod tõmbasime just higist puhtaks, kahtlaselt normaalsed näeme tänu sellele pildil välja😀aga tuju oli hea, vahelduseks hoopis teistsugune tegevus oli värskendav.
Mõne koha peal olid treppteed. Enamik rajast oli lihtsalt mägitee. Osadel rajalistel oli jalutuskepp kaasas, sest rada on nii järsk, et libisemisvõimalusi jagub ohtralt. Ma panin käe maha, kus vaja ja kasutasin ka liaane, et oleks kuskilt kinni hoida.
Anatoli otsis džunglist omale pruuti? 🙂

Rada mööda jõudsime kokku kahe suurepärase vaatluspunktini ja ühe koseni. Esimesse vaatluspunkti jõudmiseks läks meil umbes 1 tund + 35-45 minutit aega. Tee alguses küsisime vastutulijalt, et kas vaated on turnimist väärt ja vastati, et jah, kindlasti on. Me nõustusime, kui ise esimesse vaatluspunkti jõudsime.

300 meetri pärast jõudsime teise vaatluspunkti.

Kogu aeg oli hästi palav, seal puhus päris kõva tuul, mis sellel hetkel tundus nagu jumala kingitus 😀

Siit edasi liikusime koseni, mis oli küll üsna ahtaks jäänud. Tais on aasta kõige kuumem periood käes või kohe käes.

Tulime kose juurest tagasi ja alustasime vaikselt teed allamäge. Täiesti juhuslikult sattus meie teele üks kohalik elanik. Kui Lauri poleks õigel ajal teda märganud ja sobival distantsil seisma jäänud, ei oleks me ilmselt midagi vaadata saanud. Nii kui me liigutama hakkasime, oli vennike sekundi murdosa jooksul taimestikku kadunud ühe suure hüppega.

Monitorsisalik (?) (inglise keeles monitor lizard) on varaani sugulane. Levinud laialt üle kogu Lõuna-Aasia. Järgmisel päeval nägi Lauri palju suuremat isendit Railay rannas, umbes küünarvarre pikkuse kehaga pluss peenike saba.

Meie matka jooksul oli tõus otse maapinnalt arvestades ligi 350 meetrit. Alla jõudes oli tunne, et tehtud on üks korralik trenn. Igal juhul oli see huvitav rada ja et rahvuspark on külalistele lausa tasuta, on see kindlasti mõistlik külastus. Rada ei soovitata väikestele lastele ja vanuritele, aga sellegipoolest kohtasime ka neid vapralt ronimas.

Peale rahvuspargi külastust oli meil soov ujuma minna, et end veidi lõõgastada ja värskemalt tunda. Kõndisime tagasi mööda teed, mida enne songthaewiga läbisime. Jõudsime ühte kuurorti, kus sai süüa ja ujuda Tup Kaeki rannas. Railayga seda kuidagi võrrelda ei saanud, vesi oli sama madal nagu Pärnu rannas ja puhtus jättis ka soovida. Aga vajaliku värskenduse sai küll ja vaated rannalt olid iseenesest ilusad.

Olime suured entusiastid ja arvasime, et sealt pole lähedal asuva linnakeseni eriti midagi jalutada. Aga me mäletasime valesti 😀 Jalutasime maanteel, autod ja rollerid kihutasid meist mööda. Üsna suvalise koha peal oli kellegi koduhoov, vaatasime, et hoovi peal seisab takso kirjadega auto. Härra oli tõesti taksojuht (ja vist hetkel mitte tööl), aga ta oli oma igati normaalses autos nõus meid 400 kohaliku raha eest otse koju viima (ikkagi sedaan heledate nahkistmetega, mitte songthaewi laadne kastikas😀). See oli lisaks kõigele parem pakkumine kui songthaewi juht meile päeval tegi, nii et võtsime sellele pikema jututa vastu.

Lauri kannab nutikella ja kuna me üldiselt liigutame ennast koos ja seega üsna võrdselt, kehtivad numbrid meie mõlema kohta. Olime kella andmetel päeva lõpuks kõndinud 23 000+ sammu, mis on meie senine rekord. 20 000 sammu päevi on varemgi ette tulnud. Kohustuslikud 10 000 sammu oleme iga päev täis saanud.